23. veebruaril tähistasime koolis Eesti Vabariigi aastapäeva piduliku kontsert-aktusega. Kava kandis pealkirja “Ühtehoidmine”, et praegusel keerulisel ajal pöörata tähelepanu eestlaste kokkuhoidvusele ja sellele, mille eest me tänulikud oleme.
Selle aasta aktuse kõne kirjutamisel osalesid kõik 6., 9. ja 12. klasside õpilased, kelle arvamustest Eesti, eesti keele, iseseisvuse, Eesti looduse, kodu ja perekonna kohta ajalooõpetaja Ago Viigipuu tervikliku teksti kokku pani.
Mõned mõtted EV aastapäeva kõnest, meie õpilaste mõtisklustest sellest, miks nad armastavad Eestit:
- Ma armastan Eestit, sest me oleme nagu kõik kokku üks väike perekond. Meid pole küll liiga palju, oleme küll kõik isemoodi ja omamoodi sarnased, üksteist väga ei salli, aga kellegi teise vastu ka ei vahetaks. Nagu vennad.
- Minu kodu on koht, kus elavad inimesed, keda ma armastan ja kelle jaoks ma olen nõus kõike tegema. Iseseisev on hea olla, sest tean, et mu hääl loeb ja minu arvamusi kuulatakse. Eesti on minu absoluutne mugavustsoon.
- Kuigi Eesti ilmad pole kõige ilusamad, ootavad mind siin alati sõbrad, kes ilma päikseliseks teevad.
- Ma ei tea maailmas mitte ühtegi rahvast, kes oleks ennast laulnud vabaks. Õ, Ä, Õ ja Ü on ilusad helisevad häälikud. Meil on palju ilusaid sõnu ja 14 käänet. Eesti keel on väga luuleline ja ainus, milles saab väljendada tõelist armastust.
- Me oleme tugev ja kangekaelne rahvas ja me teeme nii, nagu tahame. Hoiame oma rahvust au sees ja oleme selle üle uhked. Kui muus elus mitte, siis spordivõistlustel hoiavad küll kõik eestlased ühte.
- Eestlased hoiavad küll pigem omaette, kuid tegelikult on meis kõigis hea ja soe süda. Minu perekond on kõik eestlased. Ma ei ole ainult paberitelt eestlane, vaid ka eestlane tõeliselt ja südames.
- Tulles reisilt tagasi, tundub Tallinna Lennujaam juba koduõuena. Sama tunne on, kui autoga Euroopast tulles juba Lätti välja jõuad. Kodus on hoolivad inimesed. Kodus olen ma oodatud ja tahetud.
- Minu vanaema teeb parimaid eestimaiseid sööke. Eesti toit on selline, mis ainsana täidab kõhu ära.
- Ma armastan Eestit, sest meil on kõik teenused vabalt kättesaadavad. Kõike saab teha netis. Võrreldes Saksamaaga on Eesti nagu tulevikumaa. Eestlased võivad vinguda nii mõnegi asja üle, kuid tõele näkku vaadates oleme me väga hea järje peal. Eesti on e-riik ja meil on palju uudseid digiteenuseid. Meil on Tänak ja Sildaru, Nublu ja NÖEP, pakirobotid ja kosmosesatelliit ja mida sa hing oskad elult veel tahta.
- Ma armastan Eestit, sest meil on ühtekuuluvustunne, meid on küll vähe, aga see hetk, kui seisad koos teiste eestlastega koos laulukaare all, on midagi teistsugust, see on liigutavalt võimas tunne. Laulu- ja tantsupeod on vinge traditsioon, eriti kui oled selle möllu keskel ja elad kaasa.
- Ma armastan Eestit, sest siin on rahulik elada ja meil on ilusad lipu värvid. Sinine, must ja valge on kõige kenamad värvid üldse. Eesti loodus on ilus. Talvel moodustavad sinine taevas, mets ja lumine maa meie lipu. Maailmas selliseid lippe on tõenäoliselt väga vähe.
- Eestis on nagu on, aga võõra võimu alla ka ei taha. Vabadus tähendab minu jaoks demokraatia säilimist. Mitte ükski võõras ei heiska enam kunagi Toompeal võõrast lippu. Eestis ma olen vaba mees. Ma olen sündinud vabas Eestis ja siin ma ka suren. Ma saan olla, kes ma tahan, ilma hirmuta.
- Ma armastan Eestit, sest mul ei ole kedagi teist ega midagi muud! Eesti on mulle alati olemas.
Kõlas palju ilusat muusikat nii mudilaskoori, lastekoori kui solistide ja instrumentalistide esituses. Ette kanti kaks luulekava ning elamuse pakkus Sõlekese tantsijate „Kiigetants”. Vaatajad-kuulajad tõstsid esile mudilaskoori toredat lauluvalikut, öeldi, et lastekoori ülev “Mesipuu” tõi nii mõnelgi pisarad silma, Krõõt Kulli kandlepala pani kõik kuulama, Laura Rebase ja Mirtel Risti lauluoskus lummas taas kõiki ja luuletused sobisid nii hästi kavva. „Olen tänulik kõikidele, kes andsid oma panuse kontsert-aktuse õnnestumisele!” ütles huvijuht Marje Nurk.
Ilusat pidupäeva kõikidele!
