Kool läbi aja

Kuidas algas meie kooli kõige esimene koolipäev

Meie kool, tollal nimetusega Tallinna 3. Keskkool, avati pidulikult 1. septembril 1975. aastal.

Enamik õpilasi uue kooli nimekirjas pärinesid 45. Keskkoolist, praegusest Tallinna Mustjõe Gümnaasiumist, mis oli eesti-vene segakool ja kust siis eesti keelt kõnelejad tuttuude koolimajja üle toodi. Aga kuna uus kool oli suur, oli ka palju uusi õpilasi.

Enne kooliuste avamist kogunesid kõik kooli õues. Et igaüks oma klassijuhataja ära tunneks, oli klassijuhatajatele rinda kinnitatud kunstiõpetaja Tiiu Lehola valmistatud paberist lilleõied, mille kollastel südamikel seisid klasside numbrid. Lapsed kandsid sel ajal kohustuslikku pidulikku koolivormi (valge pluus ja tumesinine seelik), väiksemad ka koolimütsi.

Uue koolimaja trepilt peeti kõnesid, loeti luuletusi ja mängis orkester.

Siis lõigati läbi ukse ette tõmmatud lint. Abiturient Krista Suurväli helistas esimest korda suurt pronksist koolikella. Kell oli tellitud metallikunstnik Marje Keremilt kooli avamise tarbeks. Tänapäeval heliseb just seesama koolikell abiturientidele viimase koolikella päeval.

Ja siis võisidki esimese koolipäeva klassijuhatajatunnid alata.

Kuidas sai koolis alguse bioloogia süvaõpe

Meie kooli bioloogia kallak on lahutamatult seotud väsimatu loodus- ja keskkonnahariduse propageerija Linda Metsaoruga.

Elle Parik (Ikävalko), kooli algusaastate klassi- ja koolivälise töö juht, meenutab, et pärast 3. Keskkooli avamist 1975. aastal arutas kooli juhtkond, kuidas muuta koolielu õpilastele huvitavamaks ja kool omanäolisemaks. Tallinnas olid juba erinevate kallakutega koolid, nagu keeltekoolid ja muusikakoolid, oli matemaatika ja füüsika kallakuga klasse, polnud aga kooli, kus oleks loodusõpetuse kallak.

1976. aasta sügisel avati esmakordselt Tallinnas Tallinna 3. keskkooli juures bioloogia süvaõppega klass ja klassijuhatajaks sai keemia ning bioloogia õpetaja Luule Soha. Bioloogiat hakkas õpetama oma esimesel töökohal. 1975. a. alustanud Hele Sepp (Mutso). Hiljem õpetas teoreetilist bioloogiat pikka aega õpetaja Ülle Rein.

Bioloogia süvaõppeks oli aga vaja pakkuda õpilastele mitmekesisemat praktilist loodusalast tegevust. Hakati otsima head loodusetundjat ja noori innustavat õpetajat. Soovitus kutsuda bioloogiat õpetama Linda Metsaorg tuli Linda klassiõelt Kilingi-Nõmme kekkoolipäevilt, kes teadis, et Linda Metsaorg lahkus Noorte Loodussõprade Keskmaja direktori ametikohalt ja töötas nüüd Noorte Meremeeste Keskklubis metoodikuna.

19. augustil 1978 alustaski Linda Metsaorg tööd bioloogia õpetajana V. Võrgu nim.Tallinna 3. Keskkoolis.

Edasine on juba paljudele teada ajalugu – 20 lendu biolooge, kellest pühendunumad võis ära tunda  rohelise sturma ja pleekinud seljakoti järgi, bioloogiapäev kooli tunniplaanis, suvised õppelaagrid, samblike, sammalde, seente, puude-põõsaste, mardikate ja liblikate tundmaõppimine, linnulaulu õppimine ja lindude rõngastamine Paatsalus, ekspeditsioonid NSV Liidu looduskaitsealadel…

Jaanuaris tähistas Linda Metsaorg oma ümmargust sünnipäeva. Palju õnne Lilleküla gümnaasiumi poolt! Usume, et õnnesooviga ühinevad kõik Metsaoru õpilased, kelle loodushuvi on alanud või süvenenud tema juhendamisel rabades, niitudel, laidudel või metsades elusloodust tundma õppides.

Kuidas toimus meie koolis „õppe-kasvatustöö seostamine elu ja tootmisega”?

Meie  keskkooliosas oli kuni 1980. aastate keskpaigani tavaliselt kaks paralleelklassi: üks neist oli bioloogia süvaõppega klass, teine aga nn tavaklass, kus lisaks tavalistele õppeainetele, mida praegugi gümnaasiumis õpitakse, oli aine nimetusega polütehniline tööõpetus. Selle eesmärk oli lähendada õppetööd elule ja praktilisele tootmisele. Selleks olid igale koolile määratud baasettevõtted, kus väljaõpe toimus. Meie koolil olid nendeks Nahkgalanteriikombinaat Linda ja metallitööstustehas Ilmarine.

Iga nädal oli seda õppeainet paar tundi, keskkooli 1. ja 2. aasta lõpus (tol ajal siis 9. ja 10. klassi lõpus) oli juunis kuni jaanipäevani tehastes praktika.

Tüdrukud õppisid nahkgalanteriitoodete õmblemist. Praktika ajal kestis töö hommikul seitsmest üheni päeval. Pakiti toodangut, stantsiti, tehti karusnahast mütse, õmmeldi nahast kotte. Töö eest saadi ka palka. Lõpetajad said karusnahaköösneri kutsetunnistuse.

Poisid käisid iga nädal Kalamajas “Ilmarise” tehase õppeklassis. Õpiti kasutama mitmeid mõõteriistu, treipinkide ja freespinkide ehitust, lõiketerade kasutamist jne. Õppeklassis oli ülesandeks tavaliselt lihtsamate detailide valmistamise ja nende mõõtmine. Juunikuus olid poisid praktikal Ilmarise tehases.

Meie vilistlane Toivo Varjas meenutab seda nii:

„Tööraamatu väljavõttest selgub, et asusin tööle 31.05.1984 freesijaks eksperimentaal-tööriista jaoskonda. Töö hakkas “Ilmarise” tehases juba hommikul kella seitsmest. Lõunat sõime tehase sööklas ja päev lõppes umbes kolme paiku.

Tehase territoorium oli range kontrolliga. Meile vormistati ka pildiga sissepääsupassid. Mäletan, et mind õpetas freespingi peal tööd tegema üks venelane. Ta ise oli üks vangidest, kes hommikuti bussiga tehasesse tööle toodi ja tööpäeva lõpus vangide grupiga ära viidi. Freespingil sai valmistatud üsna lihtsaid detaile, kuid mõõtetäpsus oli väga kõrge. Materjali raisata ei tohtinud ning seetõttu sai tehtud tööd hoolikalt.

20. juunil 1984 omistati mulle treiali kvalifikatsiooni 2. järk ning sain ka vastava tunnistuse.

Eksamist mäletan, et oli kolmeliikmeline komisjon, kes hindas meie teoreetilisi teadmisi ning hinnati meie viimast, joonise järgi treitud detaili, milleks oli sisekeermestatud avaga astmeline võll, erinevate pinnakaredustega. Arvesse läksid ka praktika ajal tehtud tööd.”

Otsese tootmistegevusega puutusid lisaks keskkooliõpilastele kokku ka nooremad. Nimelt oli kooli ja nimetatud kahe tehase vahel tehtud kokkulepe, et tehased abistavad kooli, ilmselt siis kuidagi materiaalselt, õpilased aga käivad sügisel tehase töötajate asemel sovhoosides ja kolhoosides kartuleid võtmas. Nii oli üsna tavapärane, et rõskel sügishommikul ootas kooli ees buss, mis paar klassitäit lapsi kartulipõllule sõidutas. Kas mäletate veel neid pikki, vahel mudaseid, vahel juba kergelt härmatanud kartulivagusid, kallid vilistlased?

 

Kui kellelgi leidub koduses pildialbumis pilte artiklis kirjeldatud tegevustest, oleksime tänulikud, kui saadaksite need ka kooli aadressil marko.krusberg@lillekyla.edu.ee.

Meie kooli esimene arvuti

Meie kooli esimene arvuti oli Ukrainas välja töötatud MIR-2, mille matemaatika õpetaja Jaak Loonde kuskilt meie kooli tõi. MIR-2 oli keskmise sektsioonkapi suurusega ja hõivas suurema osa 307. kabinetist. Selline surisev arvutimürakas, mida vabalt näppida sai, pakkus muidugi rohkesti huvi tehnikageeniga poistele. Nii mitmegi praeguse arvutiguru esimene tutvus arvutiga on alguse saanud just MIR-2st.

MIR-2 programmid sisestati niisamuti kui tänapäeval klaviatuuriga, aga elektrilist trükimasinat kasutades. Programmid salvestati magnetkaartidele või augustatud paberlintidele. Magnetkaardid võisid saada kahjustada ja muutuda loetamatuks, kuid paberlinte sai alati parandada. MIRi kiirus oli umbes 12000 operatsiooni sekundis, mälu mahutas umbes 1,6 miljonit bitti.

Lisaks mulgustatud lindile ja kirjutusmasinale oli arvutiga ühendatud ka valguspliiatsi ja magnetkaartidega vektorgraafiline ekraan. Valguspliiatsiga sai sümboleid ekraanile kanda, kui eelnevalt oli sisestanud kood. Seda siis, kui sooviti programmis kiiresti parandusi sisse viia, mõnda sümbolit kustutada või asendada.

Mida selle arvutiga siis meie koolis tehti?

Üks enim nõutud arvuti väljatrükke koolis olevat olnud sünnikuupäeva järgi biorütmide väljatrükk ning sobivus teise inimese biorütmidega. Oli ka programme mängude, näiteks trips-traps-trulli mängimiseks.

Üks Jaak Loonde endistest õpilastest käis koolis ja kirjutas programmijupi, millega arvuti sai luuletama õpetada. Arvuti seadis ise sõnu ritta – nimisõna, tegusõna, sihitis jne. Kui erinevaid sõnu sisestada, sündis luuletus., enamasti muidugi üsna absurdne.

Mängudele lisaks koostasid poisid ka matemaatikaalaseid programme.

Nii sai kirjutatud programmid, mis muutsid araabia numbrid rooma numbriteks, näitasid, milliste arvudega jagub algarv, joonistasid matemaatiliste funktsioonide graafikuid jne.

Kuna arvutitehnoloogia arenes 80. lõpus ülikiiresti, jäi MIR sellele arengule üsna pea jalgu.

Kuula podcasti (MIRist ja arvutiajastu algusest räägib vilistlane Margus Sutt) :

MIR-2st esimeste MacBookideni

1986. aasta sügisel avati meie koolis lisaks bioloogia süvaõppeklassile veel teine süvaõppeklass – informaatikaklass, sellise nimetusega Eestis taas esimene. Informaatika – see oli tulevik, millest sel ajal palju räägiti raadios ja kirjutati ajalehtedes.

 

Aga esialgu oli vaja elada olevikus, kus valitses täielik arvutipõud. Arvutiklassi küttis kolakas MIR-2, oli ka üks venelaste toodetud AGAT ja üks jaapanlaste MSX. Arvutipuudus koolis oli nii täielik, et arvutitundides harjutasid õpilased arvutiklaviatuuril trükkimist paberile prinditud klaviatuuril.

Algusaegadel seati õpilastele sisse esitlusklass, kus oli siis televiisor ja arvuti ning projektor, et pilti ekraani peale näidata.

 

Mingi aeg sai käia Luise tänava õppekombinaadis, kus oli klassitäis MSX-e ehk kõnekeeles siis Yamahasid. 1990ndate alguses saabus kooli paarkümmend Eestis toodetud personaalarvutit JUKU, aga nendega ei olnud kunagi selge, kui paljud neist pildi ette võtavad. 1993. aastal käis koolis Rootsi delegatsioon ja, näinud neid pildita Jukusid, saabus varsti Rootsist humanitaarabina meile klassitäis Rootsi arvuteid LUXOR, mis olid n-ö Jukude välismaised vennad, aga palju töökindlamad.

 

Arvutitunde oli palju, teooriatunde ja praktikatunde, ja need olid seotud matemaatikaga. Jaak Loonde, esimene arvutiõpetaja, pidas arvutiõpetust matemaatika õpetamise abivahendiks. Veel oli tema eesmärk ilmselt arvuti ja poisid kokku viia, edasi oli igaühe enda asi, mis temast arvuti taga sai. Aga ka järgmised arvutiõpetajad olid põhihariduselt matemaatikud ja arvutiõpetus koolis inseneriteadus. Õpiti arvusüsteeme, algoritmilist mõtlemist, koostati BASIC-us lihtsamaid programme, mis enamasti olid seotud matemaatikaga – arvuti pandi lahendama näiteks matemaatilisi võrrandeid või arvutama pindalasid. Paljudele oli see raske, aga oli neid, enamasti poisse, kes ka õhtuti ja isegi öösiti kooli arvutiklassis istusid.

 

Esimesed IBM-id jõudsid meie kooli 1996. aastal H. Ilvese algatusel alustanud riikliku projekti „Tiigrihüpe” abiga. Esialgu kaks, hiljem juba terve klassitäis. IBM-ide tulekuga muutus kogu arvutiõpetus täielikult – see ei olnud enam seotud matemaatikaga ja programmeerimist enam ei õpitud. Õpetus muutus Office`i-keskseks – kuidas tekste kirjutada, esitlusi ja tabeleid ja muud teha.

 

 

Kuna arvuteid oli ikka veel vähe, seati koolis sisse õpetajatele tööruum kolme IBM arvuti ja printeriga.

 

Meie kool paistiski sel IBM-ide algusajal silma nn ainekesksete arvutitundidega, kus mitte ei õpitud arvutit, vaid seda lihtsalt kasutati aine õppimisel, nagu see praegugi tavaline on. Neid arvutitunde käisid vaatamas nii Eesti kui välismaa õpetajate delegatsioonid. Arvutikasutuse kogemuste jagamiseks olid koolis ka nn tiigrihüppepäevad, kus arvutialal edasijõudnumad õpetajad esitlusi tegid ja uutest programmidest rääkisid. Praegune kooli haridustehnoloog Meeri Sild alustas oma IT-alast tegevust just Tiigrihüppe koolitajana.

 

Macidest sai meie kooli märk Hans Põldoja eestvedamisel 2004. aastal, kui kooli 3. korrusel avati väike Macidega varustatud meediaklass  ja esimesed õpetajad said MacBookide omanikeks. 2006. aastal võitsime koos Reaalkooliga Tallinna Haridusameti konkursi “IKT tulevikukool”, mille eesmärgiks oli luua Tallinna kaks-kolm uudsete IKT lahendustega kooli. Selle projekti kaudu jõudis kooli mobiilne arvutiklass 32 MacBook sülearvutiga,  korralik WIFI võrk, Lego Mindstorms robootikakomplekt, interaktiivsed tahvlid ja palju muud, mis praegugi agarasti kasutuses on.

 

Võib vist öelda, et tehnoloogiline tulevik, millest 1980ndatel unistati, ongi nüüd olevik.

Kuidas vanasti koolis balle ja vilistlaste õhtuid korraldati

Ballid

Ballide traditsioon sai alguse aastast 1986. Esimene ball oli 12. klasside nääriball ning selle peremees oli Indrek Saapar ja perenaine Piret Taal.

Edasi jätkus juba kevadballide traditsioon, mille algatajaks ja eestvedajaks oli huvijuht Tiiu Lehola. Teise, 1988. aasta balli organiseerijad olid tolle aja õpilasomavalitsuse liidrid Ivo Suursoo, Andrus Rinde, Signe Aus (Pajuste), Meelis Holsting jt. Balli jaoks vuntsiti koolimaja nii ilusaks, nagu pole see enne ega pärast olnud. Balli eel õpiti tantsukursustel selgeks ballitantsud. Noormeestest oli enamik frakkides, neiud pikkades ballikleitides. Peo kavas oli avavalss, traditsioonilised ballitantsud (polonees, padespann ja krakovjakk), üllatus, tants, aga ka ühe Itaalia aadlipere elust kõnelev näidend ja operetikatkendid.

Sellest ballist saab lähemalt lugeda Andrus Rinde kirjutisest almanahhis „Dimensioonid III” (lk 58-61).

1990. aastatel sai balli läbiviimise lemmikkohaks Mustpeade Maja, kuna kool osales aastaid oma kooli võistkonnaga seal korraldatud rüütliturniiridel ja tuli lausa viie aasta üldvõitjaks. Kümnes kevadball peeti Mustpeade Majas 1998. aastal. Balli peremeesteks on seal olnud Madis Vainola, Madis Malk, perenaisteks Eva Moik, Klarika Kleiner. Balle korraldati veel Pirgu mõisas, Saku mõisas, Orlovi lossis, Õpetajate Majas ja Salme Kultuurikeskuses. Kooliballid õnnestusid tänu huvijuht Tiiu Lehola entusiasmile, vilistlastest sponsoritele ja lastevanematele.

Vilistlaste õhtud

Gümnaasiumis oli kuni 1990. aastani kooli kõige olulisem pidu nääripidu. Nääripeo organiseerisid alati abituuriumiklassid ning selleks valmistuti tavaliselt mitu kuud. Nääripeol oli alati enne tantsu eeskava – laulud-tantsud-näidendid-sketšid – , mida iganes tollaste üheteistkümnendike (abituurium oli tollal 11., mitte 12. klass) kollektiivne mõistus suutis välja mõtelda. 1980. aastate keskpaigast kujunes üheks lausa kohustuslikuks tantsuks neidude kankaan.

Vilistlaste õhtuid peeti kooli algusaastatel igal aastal jaanuarikuus ja koolimajas, kuna vilistlasi oli veel vähe. Vilistlaste õhtu algas eeskavaga aulas. Traditsioon oli, et seal läks läks kordusena käiku abituuriumi nääripeo eeskava. Aulas järgnes eeskavale tants, aga enamasti eraldusid seltskonnad oma klassijuhataja klassi, kus siis sai erapidu pidada ja kooliaega meenutada.

Kui kooli lõpetanuid sai juba rohkem, jäi koolimaja vilistlaste õhtu korraldamiseks kitsaks. Nii otsustatigi hakata korraldama vilistlaste õhtuid iga viie aasta tagant ja suuremates ruumides.

1985. a. oli vilistlaste õhtu veel koolis, aga 15. kooli juubel peeti juba Pirita restoranis, 20., 25. ja 35. juubel Salme Kultuurikeskuses, 30. juubel Pirita Näituste Paviljonis ja 40. Lauluväljaku ruumides. Kahjuks tuli 45. juubeli pidustused koroona tõttu ära jätta.