Meie kooli 50. juubeliks valmis suurejooneline etendus „Meie kooli lugu”, mille sisu pani kokku ja lavastas meie näiteringide juhendaja Kadri Lepik. Lavastus, mis mahutas endasse meie kooli 50-aastase ajaloo, pakkus palju äratundmisrõõmu, palju südamlikke hetki, selles oli nii nalja ja lusti kui ka veidi kurbust ja nostalgiat, selles oli kõike, mida on tarvis, et sünniks teatrielamus. „Meie kooli lugu” sai väga sooja vastuvõtu nii õpilastelt, endistelt ja praegustelt töötajatelt kui vilistlastelt.
Idee kooli juubeliks näidend teha tekkis juubeli tähistamist planeerides direktor Anu Luurel. Ta ütleb, et soovis midagi enamat kui tavapärane aktus, midagi, mis kõnetaks kogu kooliperet ja looks tõelise ühistunde. Ja et ta oli väga õnnelik, kui Kadri soostus lavastama: „Usaldan Kadrit kinnisilmi. Kadri on toonud meie kooliellu värskust, soojust ja inspiratsiooni. Ta teeb lastega imetlusväärset tööd – ta usub igasse väikesesse hinge ja oskab sealt välja tuua parima, isegi kõige suurem mürakaru tunneb end tema näiteringis alati oodatuna. Tema töökus, loovus, energia ja positiivsus on lausa nakkavad. Olen seda varemgi näinud, kui ta on lastega etendusi loonud. Kuid seekord kogesime seda kõik – terve koolipere. Kadri lavastatud etendusest sündis tõeline teatriime.”
Kuidas see teatriime sündis, aga ka sellest, kuidas Kadri ise tee teatri juurde leidis, mis talle teatris ja lavastamisel oluline on ning keda ta suurlavastuse õnnestumise eest tänada soovib, saab lugeda alljärgnevast intervjuust. Kadrit usutles Tiiu Neeme.
Kuidas te teatriga sõbraks saite ja kus olete näitejuhtimist õppinud?
Teatrimaailm on mind lummanud juba lapsepõlvest saadik. Käisime perega sageli teatris ja kus vähegi võimalik, ronisin ise lavale.
Viiendas klassis lavastasin Loo Keskkoolis kogu klassiga oma esimese näidendi. Kirjutasin selle ise, võttes teemaks tolle aja noorte probleemid. Hiljem sõitsin kolm korda nädalas Kanutiaia Noortemajja, kus osalesin Tõnu Tamme näiteringis kuni 9. klassi lõpuni. Kui ma põhikooli lõpetasin, avati taas 32. keskkoolis teatriklass ja minu ainus soov oli sinna sisse saada. Saingi – ja seal oli kõike, alates teatriajaloost kuni lavalise liikumise ja näitlejameisterlikkuseni. Esmaspäevad olid täis ainult teatritunde. Meil oli palju tuntud ja inspireerivaid õpetajaid, kellest kõige armsamateks said mulle Toomas Tross ja Haide Männamäe.
Tallinna Ülikoolis õppisin lisaerialana näitejuhtimist, kuid magistrikraadi omandasin sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse erialal. Teatris käin sageli ning armastan ka ise näidelda. Olen osalenud mitmetel koolitustel, kuid kõige rohkem on mind arendanud draamaõpetajate suvekool, kus lavakunstikooli õppejõud pakuvad sisutihedaid ja inspireerivaid koolitusi.
Kas te ise ka näitlemisega tegelenud olete?
Kooli ajal näitlesin ka ise rohkem. Aga praeguseni mängin erinevaid tegelaskujusid: Pipit, mereröövlit, väikest nõida, Rapuntslit, haldjat ja teisi.
Millal ja mis asjaoludel te (meie rõõmuks) Lilleküla Gümnaasiumi tööle sattusite?
See oli umbes 20 aastat tagasi, kui sattusin tutvuste kaudu ühele perepäevale lastele meeleolu looma. Mind kutsuti kooli võimlasse, et perepäeval klounina mänge korraldada. Huvijuhiks oli siis veel Tiiu Lehola. Õppisin tol ajal ülikoolis ja mul oligi juhuslikult vaja teha näiteringi praktikat. Seejärel hakkasin juhendama kooli näiteringi. Pärast laste sündi tegin raske otsuse ja jätsin kultuurikeskuse juhataja töö. Kuna Lillekülas otsiti sel ajal sotsiaalpedagoogi, tundus koolitöö väikeste laste kõrvalt sobivam valik.
Kas on palju lapsi, keda näitlemine huvitab? Kuidas te nad üles leiate?
Meie koolis on palju andekaid lapsi, kellel on suur huvi teatri vastu. Alguses tegin klassides reklaami. Ka Tiiu Lehola ja Marje Nurk on aidanud reklaami teha. Hiljem hakkasid lapsed ise tulema. Näiteringis on alati olnud rohkelt osalejaid. Kõige keerulisem on osade jaotamine, sest kõik tahavad sageli peategelased olla.
Te vist alustasite meil algklasside näiteringiga? Kuidas sai alguse põhikooli näitetrupp?
Meie esimene lavastus „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” toimus veel kooli vanas saalis. Remondi ajal tegutsesime Sõle koolis. Põhikooli trupp kasvas välja algklasside näiteringist, kui lapsed soovisid edasi tegutseda. Alguses polnud plaanis eraldi lavastust teha, aga sotsiaalpedagoogina olen näinud, et lastel on vaja koostegutsemist ja ühist eduelamust.
Mida peate oluliseks repertuaari valikul?
Peamiselt valin repertuaari päevakohaste teemade seast. Oluline, et see puudutaks hinge ja meelt, et igal etendusel oleks mõte, mis kannab edasi inimlikkust ja tõelisi väärtusi. Lavastajana on põnev lugu „värvida”. Olen valinud repertuaari tihti oma lemmikute seast. Näiteks „Salaaed” ja „Kuidas elad, Ann?”. Kindlasti on oluline, et ka noored materjali mõistavad ja kaasa tulevad. Sageli pean tegelasi juurde kirjutama. Olen dramatiseerinud ja kasutanud ka valmistekste. Repertuaari valikul on mulle oluline, et see ka mulle endale oleks südamelähedane.
Kui tihti toimuvad näidendite proovid?
Näiteringi proovid toimuvad tavaliselt kord nädalas, kuid enne esietendust teeme lisaproove. Teeme teatrimänge, lavalist liikumist, hääleharjutusi, loeme näidendeid ja loome etüüde ja palju muud.
Kuidas valmivad kostüümid ja dekoratsioonid? Kas teil on abilisi, kes aitavad?
Kostüümid valmistan enamasti taaskasutusmaterjalidest. Mind on palju aidanud minu parim sõbranna Piibe Tomp. Dekoratsioone olen laenanud või koostöös heade sõpradega ise valmistanud.
Viimasel ajal olen palju ise teinud. Värvitud rehve, roosasid eurolavasid ja muud taolist on maamaja pööning ja keldrid täis. Minu vend Silver Lepik on aidanud suuremate lavastuste videote monteerimisel ja vahel ka muusika valimisel.
Kuidas sündis „Meie kooli lugu”?
Selleaastase lavastuse nimi – „Meie kooli lugu” – oli mul peas kohe. Ideid oli palju, kuid kuna teadsin vähe kooli ajaloost, palusin õpetajatel ja vilistlastel saata oma lugusid. Kahjuks tuli neid lugusid vaid kaks – ühest kasutasin üht mõtet, teise jätan järgmiseks korraks. Enamik lugusid sündis vestlustest õpetajate ja õpilastega.
Näidendi kirjutamine algusest lõpuni oli suur töö ja tekitas aukartust – kas kõik on ikka piisav? Püüdsin läheneda kunstiliselt ega lasknud end liigselt ajaloo detailidest mõjutada, kuid üritasin tuua välja tähtsamad punktid. Seetõttu on ka autro – see on vaid killuke meie kooli loost. Igal õpetajal, lennul ja õpilasel on oma lugu, oma armsate seikade, tarkuseterade ja naljadega.
Koolis lavastamine pole kindlasti lihtne. Kõiki lapsi korraga proovi saada on peaaegu võimatu. Meie kooli lugu lavastades sain põhitrupi kõik liikmed kokku vaid kaks korda. Mul oli peas ideaalplaan, kuid tuli pidevalt leida uusi loovaid lahendusi. Ei saa jääda ootama „õiget“ hetke, tuleb tegutseda olemasolevates tingimustes. Sirgjooneliselt punktist A punkti B pole võimalik liikuda. Tuleb kasutada kõike, mis proovisaalis juhtuma hakkab. Kuigi mul on lavastajana oma nägemus, tuleb osata kiiresti kohaneda ja loovalt mõelda.
Etendusele andsid palju juurde vahvad videod. Kuidas need valmisid?
Juubelilavastuse videote stsenaarumid kirjutasin ise ja filmimise tegin samuti mina. Monteerimisega aitas ka seekord mu vend Silver – tema vastutas tehnilise poole eest, mina istusin kõrval ja tegelesin loovuse poolega, andes suuniseid, mida ja mis järjekorras soovin.
Videotes osalesid lapsed ja õpetajad vabatahtlikkuse alusel. Loodussuuna klipi loomiseks kutsusin kaasa säravad 10. klassi poisid, kes ise vabatahtlikult käe tõstsid, ning ka 6. klassi õpilased. Helje Puki klipis osalesid tema enda uussisserändajatest õpilased ning Anu Luure aitas Ukraina laste kaasamisel.
Mis teile kui lavastajale rõõmu teeb?
Kõige rohkem rõõmu teeb see, kui näitlejad naudivad laval olemist. Kui nad usaldavad mind ja mõistavad, mida ma soovin öelda.
Milline teater teile meeldib, mis on teatris teie jaoks tähtis?
Minu jaoks on teatris oluline, et see puudutaks hinge ja meelt, et etendusel oleks mõte, mis kannab edasi inimlikkust ja tõelisi väärtusi. Lavastajana on põnev lugu „värvida“ – mängida tuju, tempo ja diktsiooniga. Armastan väga sõnateatrit, kuid seda saab teha hästi vaid tugeva trupiga. Mulle meeldib ka teistmoodi lähenemine, näiteks videolahenduste kasutamine, sest meie lava on väike ja nii saab edasi anda palju rohkem.
Keda kiita tahate?
Juubelilavastuse kahe muusikapala juures arutasime ideid Reilika Krimsiga – temaga oli koostöö väga sujuv. Tal on ilus hing ja hea maitse. Lõpulooks sai pärast paari loo põrgatamist valitud minu ammune lemmik “Palve”. Laulupeo aastal oli see Reilikale südamesse pugenud ja me olime kohe ühel lainel. Muutsin veidi laulusõnu ja olin erakordselt rõõmus, et meie 12. klassi Laura Lee oli nõus olema solist.
Õpetajate bändi töölepanek ja muusikute motiveerimine oli omaette väljakutse. Bändi loo valikul oli Reilikal suur roll.
Olen väga tänulik ka meie endisele õpilasele Fredile, kes tuli koos Lemme-Liisiga laulma. Nende professionaalsus ei jäta kedagi külmaks. Armastuslugu sobitus lavastusse suurepäraselt. Katariina südantsoojendav klaverimäng andis etendusele palju juurde – ja viimane kord, kui seda polnud, oli kõik kuidagi teistmoodi.
Ja muidugi tänan Lagle Mattot, kelle kutsusin kohe nii näitlema kui ka bändi. Samuti Karolyn Seljamaad, kes oli kunagi minu näiteringi õpilane ja mängis nüüd noore õpetajana iseennast.
Tahan eraldi tänada Ricat ja Johannat, kes tulid minu tantsuideedega kaasa ja aitasid professionaalselt samme muusikasse seada, ning Siiri Sündi, kes tegi bändile ägeda grimmi.
Aitäh kõikidele tantsijatele. Aitäh Kai Pertelile ja tema loovtöö grupile. Aitäh, meie helimees Tristan.
Tänada ja esile tõsta tahan ka põhitrupi näitlejaid. Osa neist on näiteringist, osa 12. klassist – nendega oleme varem lavastanud vabariigi aastapäevaks lühietenduse – ning mõned on ägedad 10. klassi noored, kes olid rõõmuga valmis kaasa lööma.
Tõnn, Rasmus, Andreas ja Raido on suurepärased näitlejad, kelle peale sai alati kindel olla. Nad suhtusid proovidesse tõsiselt ja uurisid oma vilistlastest perekonnaliikmetelt nendeaegse kooli kohta, varustasid rekvisiitidega ja mõtlesid kõiges kaasa.
Darina suhtus igasse muudatusse matemaatilise täpsusega, mõtles kaasa ja muretses – ning kui publik saalis oli, andis alati endast parima.
Johanna ja Elina, teie naer ja sära ja kohalolu tõid proovidesse head energiat ning te olite alati siiralt kaasa mõtlemas ja kõiki toetamas.
Mike ja Andreas suutsid raskel prooviperioodil hoida üleval ka õpetaja meeleolu, lauldes mõne toreda laulu.
Eliise Kampus tegi suurepärased sooritused nii rahvatantsija kui näitlejana ning asendas proovides puudujaid. Tema paariline Kaspar tuli rõõmuga kampa.
Aitäh, Karl Rein, kes sa oskasid alati õigel ajal küsida sisukaid küsimusi, mõistsid sügavamalt teatri olemust ja algeid ning rõõmustasid mind oma sisukuse ja näitlejameisterlikkusega.
Merike, Marian ja Leona, olete tugevad näiteringi näitlejad ja võlute publikut oma karakteriga.
Minu enda klassi andekad noored Rica, Merilin, Francesco, Sofia, Laura Lee ja Kenert suudavad vallutada südameid oma tegemiste ja sooja südamega.
Kadri-Liis, Richard, Emili, Remo, Henri, Theodor, Gerda ja Kelly – teie, kes olete juba vanad kalad näiteringis, olite teistele eeskujuks ja teie energiahulk on alati vapustav.
Ja kõik teised, suured ja väikesed näitlejad – te olite päriselt suurepärased! Igaüks ja igaühe panus on oluline just sellisena, nagu ta seekord oli.
Olen südamest tänulik, et sain selle toreda kambaga koos töötada.
Juubelilavastuse puhul olid mul abiks ka õpetajad, kes aitasid kostüüme suuremaks õmmelda või lipsukesi teha. Suur aitäh Leale, Marjele ja Valentinale õmblustöö eest! Tänan ka neid, kes osalesid videotes või laenasid oma mantleid, kostüüme, spordi- või pungiriideid: Heljet, Eliisi, Pirgitit, Sirjet ja Ukraina kooli huvijuhti Jerofeid. Aitäh Lehola lasteaiale loomakostüümide eest ja Film Costume Estonia MTÜle nõukogudeaegsete koolivormide eest. Ja kõigile, kes laenasid oma kingi või lubasid õpilasi proovidesse. Aitäh ka iga mõmmi laenajale ja igale abilisele – olen teile kõigile südamest tänulik! 
Aitäh Anule ja Marjele ja kogu juhtkonnale usalduse eest ja samuti Kristjanile ja Markole tehnilise abi eest.
Teater on minu kirg ja hobi ning teen seda rõõmuga. Hindan alati tervikut – lavastus sünnib koostöös, südame ja rõõmuga.
Fotod: Tiit Mõtus
