25. märts on Eesti ajaloos must päev – algas ju just selle päeva varahommikul 1949. aastal küüditamine ning oma kodust ja perest lahutati peaaegu 21 000 süüta inimest, kes tundeid säästmata Siberisse viidi, transpordivahendiks loomavagunid.
Nagu mitmel varasemal aastal, korraldas Eesti Mälu Instituut meie, eestlaste ja Eesti inimeste mälestuste hoidmiseks ning väärtustamiseks ka tänavu noorte kirjavõistluse “Kiri küüditatule”, millest võtsid osa mitmed Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi õpilased. Meie kooli 10.a klassi õpilane Katariina Laura Palomets pälvis südamliku kirjatükiga peapreemia, 12.a klassi õpilane Aleksandra Meikar aga eripreemia.
Katariina Laura Palomets kirjutab vanaonu Oskarile mõeldes: ”Meie esiisad olid loojad ja ettevõtjad – talude rajajad ja arendajad, kokkuhoidlikud investeerijad ning elu vaesusest üles ehitajad. Mehed, naised ja lapsed – kõik töötasid ja panustasid, et jääks midagigi üle, millega kasvatada talusid ning edendada elu. Sina tead ja mina tean, et see õnnestuski! Osteti juurde põllumaid ja metsa. Piimakarja ja hobuseid. Meie esiisad ja esiemad olid rahuaja kangelased – nad ei andnud kunagi elule alla. See on kõigi meie kangelaslugu – sajad tuhanded kangelased, miljonid elud ja lood, kui võideti võitlused maa ja põudadega. Lõpuks võideti kõik raskused, et lastel ja lastelastel oleks võimalus. Kuni tuli võõras võim ning sugupõlvede ühise pingutusega saavutatu rööviti. Kui vabaks saanud Eesti 1990ndatel meile ja kõigile teistele kannatanud suguvõsadele vara tagastama hakkas, siis polnud palju midagi alles.”
Aleksandra Meikar kirjutab oma vanavanaema Mariale: “Pika rongisõidu järel sinu päris teekond alles algas. Sinu kõige suuremaks päästjaks oli see, et teid saadeti Lääne-Siberisse, kus ellujäämisvõimalused olid suuremad kui Kirde-Siberis, kuhu saadetud inimesed surid suurel hulgal tuberkuloosi ning mitmetesse teistesse surmavatesse haigustesse. See, et sa nendes ebainimlikes oludes ellu jäid, on tõeline ime ja see ime elab veel tänaseni. Pärast kaheksat pikka aastat Siberis lubati sul lõpuks tagasi kodumaale naasta. Kahjuks sinu ema sellele kõigele vastu ei pidanud ja tagasi tulid ainult sina.”
Ajakirjanik ja kommunikatsioonikonsultant Raul Rebane rääkis auhinnatseremoonial, et noored on oma pere lugusid uurides, kogudes ning neist kirjutades teinud ära kuldaväärt töö – iga aastaga muutub ju aina defitsiitsemaks võimalus vestelda nendega, kes kogu seda õudu ise läbi elasid. “Neid inimesi ja nende lugusid ei tohi unustada, sest kogetu on teinud meid rahvana just selliseks, nagu me praegu oleme. Need traumaatilised mälestused on meie rahva ühismälu, meie kui rahva ühendajad,” rääkis Rebane.
Kümneid ja kümneid konkursile saadetud töid hindas Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe žürii. Parimad tööd avaldatakse koos autori nimega 26. märtsi Postimehes. Peaauhinna võitjaid, s.h Katariina Laura Palometsa ootab ees ajalooreis Baltikumis.
Palju õnne võitjatele!
