18. mail kuulutas traditsioonilise kogu kooli projektipäeva hele päikesepaiste, et kevad on tõesti käes ja kaugel see suvigi enam on. Nagu ikka, jäi koolimaja sel päeval tühjaks ja õpilased esimesest kuni üheteistkümnenda klassini tegelesid õpetajate juhendamisel Tallinna erinevates paikades veidi lahedamate ja praktilisemate õpiülesannetega kui tavalistel koolipäevadel.
Meie õpilasi jagus nii Löwenruh, Männi, Stroomi kui Kadrioru parki, kooli staadionile, Merimetsa terviserajale, Harku õpperajale ja vanalinna. Kui algklassid piirdusid enamasti loodusvaatluse ja maastikumänguga, siis vanematel tuli õpperajal lahendada juba keerulisemaid erinevaid õppeaineid hõlmavaid praktilisi või uurimuslikke ülesandeid või tutvustada klassikaaslastele giidina Tallinna vaatamisväärsusi.
Loe meie eesti keele õpetaja Kaia Kalliveri värvikat lugu kümnendike vanalinna giidituurist ja saa veidi osa selle kevadise õuesõppepäeva värvidest, helidest ja meeleolust.
Vaata vaid – vanalinn!
On 18. mai hilishommik. Vabaduse väljakule on kogunenud hulgaliselt õpilasgruppe, kes siin-seal oma kohtumiskoha on leidnud. Ere päike annab kogunenutele sooja, mõnusalt jahutav tuul aga sasib nende katmata päid ja kisub jopehõlmu. Külm pole kellelgi, palav samuti mitte. Kiviselt pinnalt ja majaseintelt kajavad vastu noorte naer ja jutuvada. Teistmoodi koolipäev näib rõõmustavat kõigi hingi.
Teiste hulgas on Vabaduse väljakul ka 10.a klassi õpilased, kes on valmis oma klassikaaslastele tutvustama vanalinna vaatamisväärsusi. Mõõdetud sammuga liigume nooruslikult särtsaka õpetaja Eva Hanni kannul esmalt Komandandi teel asuva linnamüüri suurtükitorni Kiek in de Köki juurde, kus saame ülevaate hoone ajaloost. Ettekande esitaja juttu saadab Harjumäel koha sisse võtnud ööbik, kelle kõlav laksutamine annab kõigile kinnitust, et kevad on tõesti saabunud. Linnu uhke „Kiriküüt, kiriküüt, vaole, vaole! Laisk tüdruk, laisk tüdruk, too piits, too piits! Plaks, plaks öö pikk, öö pikk!“ kostab veel ka siis, kui jõuame väärika, ent hirmutavate lugudega kuulsaks saanud Neitsitorni juurde. Noored toetuvad ajavoolus vastu pidanud müürile ja saavad klassikaaslase abil teada, kuidas keskaegsete inimeste mõttemaailm seda piirkonda on kujundanud. Metalsete munkade kummituslikud kujud jälgivad meid teraselt ja puud meie peade kohal liigutavad laisalt helerohelise lehelooriga kaetud oksi, kui lahkume, et mööda Lühikest jalga all-linna poole suunduda.
Teel Raekoja platsi poole saame haarava ülevaate Raekoja, raevangla ja Raeapteegi rollist keskajal elanud tallinlaste elus. Raekoja tornis kuulab Vana Toomase terav kõrv tähelepanelikult, et esinejate keel ei väärataks. Meie ümber sagivad uudishimulikud turistid, kes tunnustavalt noogutades majasid vaatavad. Meie aga ei lase end millestki ega kellestki segada ja suundume Saia käiku mööda Suurgildi hoone ning Pühavaimu kiriku ette, sealt edasi Tallinna linnamüüri juurde. Igas paigas saame kuulata põhjalikult ette valmistatud selgitusi nende kõrges eas ehitiste kohta.
Värvika õppepäeva viimane peatuspunkt ootab meid Harju tänaval Niguliste kiriku juures. Enne seda aga seisatame põgusalt Eesti Kirjanike Maja ees, kus on kolm uhket mälestusmärki Eesti kirjanduslugu mõjutanud kirjanike Jaan Krossi, Eduard Vilde ja Juhan Smuuli auks.
Paar haaravat tundi ajast ja loost läbi imbunud paigas aitavad meil endale meelde tuletada, et nii tavalisena tunduv ja loomulik osa Eesti pealinnast on tegelikult väga eriline. Vaata vaid – vanalinn!
Paar haaravat tundi ajast ja loost läbi imbunud paigas aitavad meil endale meelde tuletada, et nii tavalisena tunduv ja loomulik osa Eesti pealinnast on tegelikult väga eriline. Vaata vaid – vanalinn!