Direktor Albert Raamatu mälestused

Albert Raamatu mälestused meie koolis direktorina töötamise ajast

(Ilmunud esmakordselt 2005. a kooli almanahhis „Dimensioonid III”, siin avaldame lühendatult.)

Alustasin Lilleküla Gümnaasiumis ( sel ajal Tallinna 3. Keskkoolis) tööd 6. jaanuaril 1978. aastal. Siis ei teadnud ma veel, et samal ametikohal olen kuni pensionile minekuni, s. o kuni 65-aastaseks saamiseni. Tööaastaid tuli selles koolis kokku üle kahekümne. See on pikk aeg.

Alguses oli koolis õpilasi 1500 ja õppetöö toimus kahes vahetuses. Põhikoolis oli 5 paralleelklassi – a-st kuni e-ni. Siis ehitati Mustamäele uusi koole juurde ja osa õpilasi viidi uutesse koolidesse üle. Näiteks 54. keskkooli läksid üle korraga terved klassid. Nii jäi meie kool väiksemaks.

Minu ajal alustati koolis arvutiõpetuse andmist. Areng sel alal on olnud kiire. J. Loonde esimest arvutit oli terve 307. kabinet täis, nüüd on poole klassiruumi suurune vilkuvate tuledega arvuti arendatud mapikesepaksuseks. 1990ndatel ehitati linna haridusameti ja Tiigrihüppe SA abiga kooli kaks moodsat arvutiklassi. Nüüdseks on kool Tallinnas arvutiõpetuse alal juhtival positsioonil.

Bioloogiat õpetati sel ajal süvendatult entusiastist õpetaja Linda Metsaoru eestvedamisel. Lapsed said palju reisidel käia – Kesk-Aasias, Krimmis, Eesti looduskaitsealadel. Neid ekskursioone toetas rajooni haridusosakond ja ka lapsevanemad. Raha oli raske leida, kuid õpilastele need reisid meeldisid.

Koolimaja oli ehitatud kehva kvaliteediga, tuli vaeva näha remondiga. Koolimaja akende vahetus käis näiteks õppetöö ajal, sest võimalus selleks anti ainult sellise tingimusega, et töö kohe ja kiiresti tehtud saaks. Tööd tehti klasside kaupa ja muidugi häiris see õppetööd. Aga lõpuks sai koolimaja soojaks ja enam ei pidanud õpilased talvel tunnis käpikute ja jopedega istuma.

Kontrolliti ideoloogilise kasvatustöö läbiviimist. Kohustuslikud olid poliitõppused, neid korraldas partorg V. Reimal. Ta tegi oma tööd korralikult ja palju pahandusi meil ei olnud. Meeles on juhtum, kus mind kutsuti Tallinna linnakomiteesse ja sain kõvasti võtta, et meie õpilased ei ole sel aastal Balti laevastiku muuseumis käinud. Isa oli mul Saksa sõjaväes olnud, hiljem Siberis – seda osati vajalikul hetkel parteikomitees mulle alati meelde tuletada.

Igal sügisel käis koolimajas vastuvõtukomisjon. Selle liikmed võisid kõike öelda, direktor pidi vait olema. Kord vaatas üks komisjoni liige matemaatika klassis hulgateooria valemit A∩B ja teatas targa näoga: ”Teil on siin üks täht valepidi!” Ütlesin, et eks me parandame selle ära – hiljem naersime tükk aega selle mehe üle, kes tähtis tahtis olla.

Hästi toimis koolis klassi- ja kooliväline tegevus. Edukaim selle juhtimisel oli Tiiu Lehola. Meelde on jäänud õpetaja T. Lehola korraldatud kooli kevadballid, mida on sponsoreerinud kooli vilistlased. Enne balle õpiti tantsukursustel vanaaegseid ballitantse. Need olid toredad üritused, kasvatuslikud – noormehed ülikondades, neiud ballikleitides, isegi ülikooli lõpetanud vilistlased olid ballil.

Õppekavad olid kindlaks määratud, neis muudatusi teha ei tohtinud. Õpetajate palk pole kunagi suur olnud, ei olnud ka siis. Aga mul on alati olnud head kolleegid – töökad, tähelepanelikud, sõbralikud. Lilleküla kooli õpetajate kvalifikatsioon on alati olnud hea.

Kool töötas stabiilselt. Igal ajastul, olgu see siis määratletud mõne aasta või aastakümnega, on oma nägu ja sisu. Kool on arenenud jõudumööda ja mul on hea meel, et areng toimub edasi, kuigi on jõutud Tallinna arvestatavamate koolide hulka.

Albert Raamatu mälestused meie koolis direktorina töötamise ajast

Sarnased postitused