Meie kooli 50. juubeli pidustused algasid 16. oktoobril, kui oma kooli sünnipäeva tähistasid praegused õpilased. Oli teistmoodi koolipäev – õppetunde ei olnud ja kogu päev sai sisustatud hoopis pidulikumalt ja lahedamalt, nagu on kohane sünnipäevale.
Kell üheksa alustasid klassid sünnipäevatordi meisterdamist. Selleks oli kooli poolt igale klassile jagatud koogi valmistamise stardipakett – küpsised, hapukoor, kohupiimakreem, banaanid ja piim. Lisaks loosis iga klass endale ühe tähe, mida tuli koogil kaunistusena kujutada. See, kuidas seda teha ja kas koogi vahele veel midagi panna, oli juba õpilaste omalooming. Kookide meisterdamine oli tore ja ühendav tegevus, kus iga klass erinevalt oma lennukat fantaasiat ja loovust näitas. Kui koogid valmis said, jäeti nad maitsestuma, aga nüüd selgus ka, miks kaunistamisel tähti tuli kasutada – kõikide tortide tähtedest sai kokku lugeda lause „Palju õnne, meie armas Lilleküla kool! 
.”
Kell kümme saabus kauaoodatud hetk – esietendus juubelilavastus “Meie kooli lugu”. Esimeseks publikuks olid 5.-8. klasside õpilased. Juubelilavastuse näol on tegu suure ühisprojektiga, mille loomisel lõi kaasa terve koolipere – kes aitas sisu luua vahvate lugude jagamisega, kes õmbles, värvis, maalis, kes tõi ja hankis rekvisiite või kostüüme, kes tegi videoid, kes näitles, kes tantsis või musitseeris, kes asendas tunde, kui kolleegil oli vaja proovis olla. Etenduses tegid kaasa erinevas vanuses ja erineva näitlejakogemusega õpilased, õpetajad ja ka endised õpilased. Tekkis tõeline oma kooli tunne! Kogu tegevust juhtis ja juhendas meie suurepärane lavastaja Kadri Lepik. Juubelietendus, mis kajastas mitte ainult meie koolis poole sajandi jooksul toimunut, vaid ka ajastute muutuvat vaimu, pani tundma tõelist teatrimaagiat. Etendust filmiti, et seda saaksid näha ka näiteks lapsevanemad.
Samal ajal kui põhikooli õpilased aulas etendust nautisid, tegid gümnasistid kooliteemalist viktoriini, kus tuli teada näiteks seda, mitu trepiastet tuleb käia, et jõuda esimeselt korruselt viimasele või koolist Marja peatusesse, viia kokku õpetajad ja nende lemmikloomad, tunda ära vana koolikella helin, arvata ära, mis nime kandis meie esimene koolipuhvet, mille pidajateks olid meie vilistlased, ja ära tunda õpetajaid lapsepõlvepiltide järgi. Nuputamist jagus ning uusi teadmisi saadi selle käigus ka omajagu. Ühe tunni pärast oli tegevuste vahetus, siis läksid gümnasistid etendust vaatama ja põhikool tuli viktoriini tegema.
Kell 12 kogunes terve koolipere võimlasse. Lapsed teadsid, et oodata on üllatust. Kui tühjas võimlas lava nähti, siis hakkas pihta arvamismäng – keegi tuleb esinema, aga kes? Viieteist minuti pärast astus lavale üllatusesineja Villemdrillem – ja pidu läks lahti! Lauldi kaasa, tantsiti ja nauditi melu. Üks õpilane kiitis: “Ma arvasin, et mingi koolibänd tuleb esinema. Ma ei suuda uskuda, et te Villemdrillemi siia saite!” Üks 1. klassi tüdruk hüppas muusika rütmis vaimustunult ja ütles esineja poole viidates: “Ma ei tea, kes ta on, aga ta on nii äge!” Nii saadaksegi fännideks! Kuulda sai ka seda, et tegemist on elu parima koolipäevaga või et see päev võiks kesta igavesti. Villemdrillem oli üllatuseks väga õige valik!
Ka Villemdrillem sai väikse üllatuse osaliseks. Nimelt oli tal esinemisele eelneval päeval 25. sünnipäev. Kui ta esinemise lõpetas, läks lavale meie huvijuht Marje ja ütles, et mitte ainult meie koolil ei ole sünnipäev, vaid ka Villemil oli eelmisel päeval tähis sünnipäev. Villem sai põleva küünlaga tordikese ja võimlatäis lapsi laulsid talle sünnipäevalaulu.
Kell üks suundusid õpilased oma klassidesse, et üheskoos süüa sünnipäevatorti, mida hommikul koos valmistati. Ja loomulikult oli tegemist kõige paremate tortidega üldse, sest eks oma valmistatud asjad ongi ju kõige maitsvamad!
