Nii raske on leppida tõdemusega, et Sind, Meeri, enam ei ole meie hulgas. Ja ei tahagi leppida.
On tunne, et kui me hommikul kooli tuleme, istud Sa ikka veel õpetajate toa suure laua taga vasakus nurgas oma alatisel kohal ja jood teed. Ja ütled naeratades oma hommikused tervitused ja mõned selle päeva märksõnad, mis on tark kõrva taha panna.
Ja kui me õpetajate toa pikka koridori mööda oma klassidesse läheme, näeme läbi Su kabineti ukse klaasakna Sind juba arvuti taga toimetamas.
Ja et me võime alati oma arvutimuredega Sinu poole pöörduda. Ja Sa ütled oma leebel moel: „Ma mõtlen natuke, aga tule pärast tunde mu kabinetist läbi, vaatame seda asja…”
On valusalt hinge kriipiv, et see ei ole nii.
Sa oled alati olnud olemas just siis, kui Sind väga vaja oli.
Sa tulid meie kooli kui kingitus 90. lõpus, kui meil oli vaid üks kaua meie koolis töötanud inglise keele õpetaja, kelle peale võis alati kindel olla, kui inglise keele õpetajatest oli kogu riigis suur põud ja kooli jõudnud wannabe’d lahkusid omal soovil või pidid lahkuma asjaolude tõttu, et nad ei sobinud koolitööle. Sa tulid, kasvasid kuidagi märkamatult kooliga kokku ja jäid. Kolleegid valisid Su varsti õppetooli juhiks ja seda olid Sa üle 20 aasta.
Kui koolides käis Tiigrihüpe, olid sa koolitaja nii meie koolis kui teistes Eesti koolides. Ikka veel kohtame kursustel teiste koolide õpetajaid, kes Sind meenutavad: „Aa, sa oled sellest Lilleküla koolist. Meeri Sild on ju teie koolist! Ta tegi meil koolitust, ega me alguses suurt ei osanud, aga küll ta oli rahulik ja asjalik, lõpuks saime kõik selgeks…”
Selsamal Tiigrihüppe ajal sai Sinust nagu meie kooli esindusnägu. Me olime tuntud oma arvutikesksete ainetundidega ja meie arvutikasutust käidi vaatamas nii Eestist kui raja tagant. Sina tutvustasid kõikidele neile delegatsioonidele meie kooli ja meie arvutiklassi ja -kärusid ja lõpuks panid nad ka arvutite taha, et neile midagi uut õpetada. Ja seda tegid Sa kuni lõpuni.
Kui nullindatel juhtus sama infojuhtidega mis varem inglise keele õpetajatega – nad vahetusid nii kiiresti, et me õieti ei jõudnud nende nimesidki ära õppida, otsustasid Sa haridustehnoloogi ameti enda kanda võtta. Ja et endas kindlam olla, läksid Sa, üldse mitte enam noor, Tallinna Ülikooli sel alal haridust omandama.
Sa jagasid meiega password’e ja kasutusõigusi ja programme ja oma teadmisi nendest.
Kui jälle oli meelest läinud, kuidas Moodles uue õpilase uurimistööga alustada, sai lahti teha Su videoõpetuse ja samm-sammult Su leebet häält kuulates teha seda, mida sina oma ekraanil ette näitad.
Sulle meeldisid uued tehnoloogiad ja see, kuidas neid koolis rakendada. Kui Sa kooli delegatsiooniga käisid Londonis ülemaailmsel haridustehnoloogia messil BETT, tõid Sa sealt kooli just neid vahendeid, mida tundides praktiliselt kasutada saab.
Kui koroonaajal tuli kõik kooli õpilased kodudes arvutite taha panna ja õpikeskkondadeks said klassiruumi asemel Opiq ja Google Classroom, oli Su abi lausa hindamatu. Sinult võis abi saada peaaegu 24/7. Ega me ei mõelnud ju sellele, et lisaks meie abistamisele ja meile juhendite kirjutamisele oli Sul tarvis ka oma inglise keele tunde ette valmistada ja läbi viia.
Sinu jäägitut pühendumist on aegade jooksul kolleegid mitu korda tunnustanud aasta kolleegi tiitliga.
Öeldakse, et tööl asendamatuid inimesi ei ole. See ei ole päris õige. On inimesi, keda on väga-väga raske asendada. Sina olid üks neist. Aga meie südametes ei pea keegi Sind asendama, sinna jääd Sa alles just sellisena, nagu olid – tagasihoidlik, rahulik, leebe, alati teiste jaoks olemas.
Sinu kolleegid
