Laupäeval, 14. veebruaril andis Eesti Vabariigi president Alar Karis Rakveres Ukuaru muusikamajas peetud tseremoonial üle selle aasta riiklikud teenetemärgid neile, kelle pühendumus kutsetööle või kogukondlikule tegevusele on muutnud Eesti ühiskonda paremaks. Väärikate autasustatute hulgas oli ka meie kooli õpetaja Helje Pukk, kellele president andis üle Valgetähe V järgu teenetemärgi.
Helje töötab meie koolis aastast 1979, kui ta oli veel üliõpilane viimasel kursusel, kokku seega juba 47 aastat. Direktor Anu Luure ütleb, et Helje on sündinud õpetaja. Helje on ühes koolimeedia intervjuus ka ise tunnistanud, et juba lapsena meeldis talle kooli mängida ja eks see soov õpetajaks saada sealt külge jäigi.
Algklassiõpetajana on ta õpetanud eesti keelt, matemaatikat, loodusõpetust, kunstiõpetust, käsitööd ning inimese- ja arvutiõpetust. Neid, kellele ta on esimesi kooli- ja südametarkusi jaganud, on tänaseks tööl vist küll kõikides Eesti eluvaldkondades. Eesti keelt teise keelena õpetab ta lastele, kes on Eestisse saabunud teistest riikidest.
See viimane sai alguse 2003. aastal, kui kooliaasta alguses saabusid kooli viis itaalia last, kes ei rääkinud sõnagi eesti keelt. Anu Luure ei oska praegu täpselt öelda, miks ta tolleaegse õppealajuhatajana just Helje peale mõtles, kui kaalus, kes võiks nende lastega tegelema ja neile eesti keelt õpetama hakata. Võibolla tema töökuse, inimlikkuse, lapsest hooliva nõudlikkuse pärast, sellepärast, et ta õpetab mitte õpikut, vaid eelkõige last ja on alati õpetades silmas pidanud iga lapse isikupära.
Aastal 2003 ei olnud Eestis erinevat võõrkeelt kõnelevatele lastele eesti keele õpetamises veel mingeid kogemusi, õpikud lähtusid sellest, et õppija räägib vene keelt. Eestikeelse koolina ei olnud kellelgi koolis ka keelekümbluse kogemust. Helje tunnistas asja uurima tulnud Delfi ajakirjanikule oma õpetamismeetodit nii: „Õpetasin neid eesti keeles ja kehakeeles, kõike, mida sai näidata, näitasin, mida sai maitsta, maitsesime.”
Anu Luure ütleb nüüd, et Helje on instinktiivselt väga palju asju õigesti teinud. Algusest peale õpetab ta eesti keelt ainult eesti keele kaudu, tunnid on väga aktiivsed, seal joonistatakse, mängitakse, lauldakse ja suheldakse. Tema kabinetis on „kõnelevad seinad“, mis tähendab, et õppeaasta alguses on seinad tühjad, aga mida aeg edasi, seda enam lisandub sinna sõnu, väljendeid, plakateid, jooniseid, kuni kõik seinad on nendega kaetud. Igalt poolt vaatab vastu eesti keel!
Praegu on juba olemas eesti keele õpikud muulastele, aga Helje ei saa neid alati kasutada. Algajate õpik on mõeldud algklassilapsele, Helje tundides on koos aga erinevas vanuses ja erinevat keelt kõnelevad lapsed. Näiteks sel aastal õpetab Helje 14 last, kes on pärit üheksast eri riigist ja kellest noorim, Anaya, käib 1. klassis ja vanim, Matheiu, 11. klassis, ülejäänud 12 on aga kõik kuskil seal vahepeal. Seetõttu on vaja materjale ise välja mõtelda ja kirjutada, võtta mitmest õpikust ja ka mujalt, neid miksida ja tuunida. Selline pidev oma õppevara loomine nõuab aga suurt pühendumust ja suurt lisatööd tundide ettevalmistamisel.
Kõige eelneva tõttu on Helje meie vabariigis teerajaja uussisserändajate õpetamisel. Oma kogemust on ta jaganud neile Eesti õpetajatele, kes sisserändajate arvu kasvades üha rohkem samasse olukorda satuvad kui meie 2003. aastal. Ta on andnud lahtisi tunde teiste koolide õpetajatele ja koolijuhtidele. Ta on õpetanud ja andnud praktilisi soovitusi Integratsiooni Sihtasutuse ja teistelgi õpetajate koolitustel ning teda tahetakse kuulata, tema sõnadel on kullakaal, kuna ta on praktik, kelle tööl on tulemused. Ta on aidanud arendada ka muukeelsetele õpilastele mõeldud õppematerjale, katsetades neid oma tundides ning tehes ettepanekuid nende autoritele.
Direktor Anu Luure ütleb Helje kohta nii: „Helje on meie kooli tõeline kullatükk. Ta on õpetaja, kellest iga kool unistab. Tema jaoks ei ole õpetamine lihtsalt töö, vaid südameasi ja kutsumus.
Öeldakse, et õpetaja on maa sool. Helje on Lilleküla sool – ta hoiab ja kannab seda, mis koolis on kõige olulisem: hoolimist, tarkust ja usku igasse lapsesse.
Helje on sündinud imeõpetaja. Ta õpetab välismaalt tulnud lastele eesti keelt nii, et see hakkab nende jaoks elama. Eesti keel on justkui maailma salakeel – seda oskavad nii vähesed. Vahel tundub, et see on lausa haldjakeel: nii haruldane, nii ilus ja nii armas.
Täna olen südamest tänulik ja uhke, et president on märganud ja tunnustanud seda imelist tööd!”
Heljet pühendumust on riigi poolt tunnustatud ka varem. Ta oli Tallinna aasta õpetaja aastatel 2005 ja 2016 ning 2016. aastal vabariigi aasta õpetaja nominent.
Helje on õpetaja, keda mäletatakse. Kui tema teenetemärgi nominatsioon teatavaks sai, tulid kooli teda õnnitlema ka tema kõige esimese algklassi lapsed, keda ta õpetas 44 aastat tagasi.
Ta on aidanud sadadel lastel, kes kooli tulles eesti keelt ei rääkinud, õppida keelt, mõista eesti kultuuri ja leida oma koht siinsetes kogukondades. Tema töö tulemusel räägivad need lapsed eesti keelt ning neist on saanud eestimaalased, kes tunnevad uhkust selle maa ning rahva üle. Kõnekas on fakt, et Helje esimene muukeelne õpilane, itaallane Matteo Laurenzi, töötab praegu meie koolis muusikaõpetajana.
Ja lõpuks – Heljel on oma kutsetöö kõrval alati jätkunud aega oma kolmele imetoredale lapsele, kes nüüdseks kõik on meie kooli vilistlased.
Aitäh, Helje, selle suure töö eest! Palju õnne väärika tunnustuse puhul! Oleme Su üle väga uhked!
Foto: Ain Liiva
