Meie kooli 12.a klassi õpilane Kaisa-Kairiin Pärila võttis osa Tartu Tamme Gümnaasiumi korraldatud 22. arvustusvõistlusest Ulakass ning pälvis suurepärase kirjatöö eest eripreemia, lisaks märkis tema arvustuse ära ka Soome Instituut.
Kaisa Kairiin valis lugemiseks ja oma mõtete jagamiseks soomlase Tommi Kinnuneni romaani „Ei öelnud, et kahetseb“ (ek Varrak 2022).
Žürii hinnangul on Kaisa-Kairiini arvustus pealkirjaga „Teekond hingesügavustesse ja tagasi“ vormiliselt väljapeetud ning annab selgelt ja täpselt edasi arvustatava teose olemust. Teosest kaugele eksimata on arvustuses ka tugev üldistustasand ning põhjendatud hinnang.
Teekond hingesügavustesse ja tagasi
Valikute tegemine on igapäevaelu osa. Enamasti ei kuulu otsustusprotsessi juurde üleliigselt palju mõtlemist, vaid lähtutakse eelkõige sisetundest. Kuigi tunded võivad olla petlikud ja viia kehvema otsuseni, siis pole tegemist teemaga, millega oma pead vaevata, vaid tuleb lihtsalt järgmine kord targem olla. Kui suured tagajärjed saaksidki olla valikutel, kas leiva peale panna juustu või sinki, kas sobivam on sinine või kollane särk või millist muusikat tööle minnes kuulata. Mis aga saab siis, kui valida tuleb pool, mille eest sõtta minna? Kas ka siis on tunnetest lähtuvalt eksimine lubatud või on valesti tehtud otsuse hind igavene sisemine kannatus ja häbi teisiti valinud inimeste ees?
Tommi Kinnuneni romaani “Ei öelnud, et kahetseb” tegevus algab Norrast, kust endised Soome liitlased ehk sakslaste väed on tagasi Saksamaale pöördumas. Mida rohkem paate lahkub, seda ebakindlamaks muutuvad mahajäänud, kelleks on siinkohal naised. Neid pole enam vaja. Nii otsitakse tuge üksteisest, kogutakse kokku eluks hädavajalik ning jäädakse hirmu vaenlaste ees alla surudes ootama, mida toob homne päev. Kui esimesel hommikul püüavad elamusse siseneda veel tuttavad fritsud, et toidumoona hankida, siis järgmisel päeval on ukse taga juba norrakad. Enamikule arusaamatus keeles antud käskude saatel viiakse naised vangilaagrisse, kus tehakse neile nii pidevate solvangute kui ka ebainimliku kohtlemisega selgeks, kuidas ülejäänud maailm neid näeb. Tulevik näib aina süngemana, kui tuleb käsk võtta oma maine vara ja suunduda autokastis tundmatusse sihtkohta. Kõikidele oletustele vastupidiselt ei vii autojuht neid mitte järgmisesse vangilaagrisse, vaid laseb naised vabaks, näidates seejuures kätte suuna Soome poole. Passid tagasi saanud ja kohvrid käe otsas asutakse kodu poole teele teadmata, kas ka kohale jõutakse. Algab teekond, mida ei unustata eal.
Kinnuneni rännakuromaan on nii teekond läbi Soome kui ka retk inimese hingesügavustesse. Romaan kulgeb meeldivalt rahulikus tempos, mis annab parasjagu aega toimuva ja toimunu mõistmiseks. Teisest maailmasõjast ja selle tagajärgedest on kirjutatud palju ning seda tehakse ka edaspidi, kuid vaadata lõppmängu tagalas viibinud naiste vaatepunktist, ei ole just tavapärane, vaid kipub alatihti varjatuks jääma. Rindelt tulnud meeste ja nende raskuste kõrval ei tundu justkui turvaliselt baasis olnud naiste lood niivõrd olulised, kuid ometi on ka nemad haavatud – lihtsalt teistmoodi. Ka nende tunded ja varjatud võitlused on olulised. Naised ei olnud küll füüsiliselt lahingus, kuid mentaalselt saadi sellest osa iga kord, kui laatsaretti toodi kohutavas seisus sõdur, kui oli vaja laibad koju saatmiseks puhtaks pesta või kui sõdurid õhtuti südant puistasid. “Kuigi sõda ei löönud naiste kehadesse haavu, olid meeled siiski nõnda purud, et see tegi neile häbi.” (lk 14)
Tommi Kinnunen ei hoia end hinge kriipivate kahtluste ja ebakindluse kirjeldamisel tagasi, vaid annab lugejale selge pildi, mida tunnevad naised, kes moraalse dilemma ees olnuna, kas ühineda sakslaste või soomlaste ja kommunistidega, läksid nii-öelda valele poolele sõdima ning peavad nüüd tehtud valiku tagajärgedega silmitsi seisma. Lihtsa raamatu kontseptsiooniga ei jää need valele poole rindejoont sattunud, kuid kodumaad aidata tahtnud antikangelased vaid nimedeks paberil, vaid on justkui lihast ja luust inimesed, kelle hingepiinad ja mured kanduvad edasi ka lugejani. Kuigi tegelasi on palju, ei ole Kinnunen ühtegi neist kõrvale jätnud, vaid igal ühel on oma iseloom ja unistused, samas ka selja taga minevik, mille eest põgeneda püütakse. Nii ei ole tähtsad vaid põhiliselt fookuses oleva kodust põgenenud ja kantiinis töötanud Irene tunded, vaid ka kõigi teiste koju jõudmisest unistavate teekonnakaaslaste siseelu.
Romaani raskest teemast olenemata ei ole lugeja jäetud sügavasse masendusse, mis paneks raamatu kaant kinni lööma, vaid igasse tumedasse momenti on jäetud ka valguskiir, mis annab lootust olukorra paranemiseks. Säärane usk annab võimaluse teelolijatega samastuda, sest ka nemad püüavad kõige kiuste ikkagi paremasse homsesse uskuda. Olles jõudnud mahapõletatud külani ning seal kohanud lõket tegevat hingelist, kes neile esialgu peavarju pakub, kuid siis koju jõudnud mehe sõimu saatel nad ikkagi välja visatakse, tundub kogu ette võetud teekond läbi kukkunud üritusena. Sellegipoolest ei anta alla, vaid varjatakse vangilaagris kiilaks aetud pead rebitud rätikutega ning jätkatakse rännakut.
“Ei öelnud, et kahetseb” on romaan, mida kergelt ei unusta. Olenemata asjaolust, et romaani sisu võib tehniliselt võtta kokku vaid paari sõnaga – naised rändavad läbi Soome kodu poole – on vähene tegevus ja üksikud kokkupuuted teiste elanikega nii suure väärtusega, et kõikide tegelaste tunded, sisemised võitlused ja tegutsemismotiivid saavad selgelt ja arusaadavalt edasi antud. Lihtsuses peitub võlu ning just seda on Kinnunen erakordselt hästi ära kasutanud, jättes raamatu lõppedes mulje, nagu oleks ise koos nende vaprate naistega selle ränga teekonna kaasa teinud. Ei saa kuidagi öelda, et selle raamatu lugemist saaks kahetseda, vaid selle teose järele haarates sai tehtud õige valik.
